1937 asus Uiga õppima kunstikooli Pallas mitmete legendaarsete õppejõudude käe alla. Neist suurimat mõju avaldas talle Aleksander Vardi, kelle impulsse on enim näha Uiga varasemas loomingus. Saadud õpetus ja vaimsus käisid temaga elu lõpuni kaasas. Koolist leidis ta ka sõbrad terveks eluks ning sai hüüdnimeks Juulius, mida kasutatakse veel nüüdki.

Kunst lähendas Uigat veel enam tema teisele suurele armastusele – loodusele. Seetõttu tuntaksegi teda eelkõige maastikumaalijana, kelle «lemmikmodelliks» oli Pühajärv. Kunstnik ehitas paadi, millega ta sai tundideks järvele maalima jääda, et valminud töödega naasta. Tema looming valmis suuresti otse natuurist ja spontaanselt, ta ei armastanud pikki viimistlusi.

​Eesti kunstiloost pole tänini suudetud vastast leida Uiga emotsionaalsusele ja jõulisusele, millega ta kujutab loodust. Euroopa kunstnike hulgast on tõmmatud paralleele Paul Cézanne’iga. Kui Uiga maalis järjepidevalt Pühajärve, siis Cézanne ei loobunud kujutamast St Victoire’i mäge. Mõlemad jõudsid impressionismi kaudu ekspressionistlike värvi ja vormi mängudeni.

​„Pühajärv” (1976)

Õlimaal / 107x72 cm, raamitud
Müüdud

„Lõuna-Eesti maastik” (1950'ndad)

Õlimaal / 65x85 cm, raamitud
Müüdud
​

Johannes Uiga oli äärmiselt produktiivne kunstnik ning raske on öelda, kui palju tal kõigi nende aastate jooksul erinevaid Pühajärve motiive valmis. Sügisel 1996 tõmmati paat talveks kaldale, kus see jäi kunstnikku ootama, kuid kes halveneva tervise tõttu enam ei naasnud.

Ta kujutas loodust isikupärase tunnetuse ja suhestumisega ruumi, kus olulised ei olnud detailid, vaid maa, vesi ja taevas ise. Suured värvipinnad Uiga maalidel annavad edasi Lõuna-Eesti maastiku tõsidust, jõulisust ja avarust.

„Lõuna-Eesti maastik”

Akvarell / 34x46 cm, raamitud
Müüdud
​