Eduard Wiiralt (1898-1954) õppis Tallinna Kunsttööstuskoolis ja Pallases. Õpingud katkestas osalemine Vabadussõjas. 1924. aastal lõpetas Wiiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas mõnda aega seal õppejõuna. 

Enne sõda elas Wiiralt 14 aastat Prantsusmaal, sh aasta Marokos. Teise maailmasõja elas ta üle Eestis. 1945 sattus Wiiralt Rootsi ja sealt edasi uuesti Pariisi, kus ta 1954. aastal suri. Ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule. 
Wiiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle paljudest töödest on tuntumad "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead", "Lamav tiiger" ja "Kaameli pea", millega ta tahtmatult tänu välisele sarnasusele president Lennart Meriga masside mällu kinnistus.

"Noor araablane" (1940)

Metsotinto / 26x25 cm, raamitud
​Signeeritud
Müüdud
​

Noor araablane
Wiiralti huvi Aafrika vastu tekkis juba Prantsusmaal, kuna pealinna tänavatel kohtas ta tihti aafriklasi ning nägi loomaaias eksootilisi lõunamaa loomi. 1938. aastal õnnestuski kunstnikul pooleks aastaks Marokosse sõita. Sealne miljöö oli Wiiralti jaoks väga paeluv: ta joonistas nii kohalikke inimesi kui loomi. „Araablasi-modelle oli nende pelglikkuse tõttu raske koju tuua ja joonistada tuli sissesõiduhoovide rüsinas uudishimuliku, käratseva ja naerva pealtvaatajate jõugu keskel /.../ Wiiralti Maroko-joonistused pole mingid reportaažlikud skitsid, vaid suure süvenemisega loodud portreed,“ nii on kirjeldanud Ott Kangilaski Wiiralti töömeetodit Aafrika reisil. 1939. aasta kevadel pöördus Wiiralt Pariisi tagasi ning hakkas Marokos tehtud joonistusi graafikatehnikasse vormistama. Estamp „Noor araablane“ on samuti Maroko reisi vili. Teos on reprodustseeritud Ott Kangilaski monograafias „Eduard Wiiralt“ 1959, number 114 all. See graafiline leht kuulub ka Eesti Kunstimuuseumi kogusse.

Kolm naisfiguuri
1932. aastal valmis Eduard Wiiraltil litograafia "Jutlustaja". Eelnevalt olid jõudnud lõpule kunstniku tipptööd "Põrgu" ja "Kabaree". Vahelduseks pöördus kunstnik uue tehnika, pehmelaki poole, milles valmis ka väike graafiline leht "Kolm figuuri". Mai Levin kirjutas kunstniku monograafias: "Õnnestunum on väiksem leht, "Kolm naist", mis kujutab poolakte. Selles pääseb efektsemalt mõjule toimne faktuur, maaliline heletumedus, mahlakas joon. Järgneval aastal peale kunstniku rasket maksahaigust toimus tema loomingus pööre ning ta töisse tulevad uued teemad, kaob huvi inimlike pahede ja varjukülgede vastu. Leht "Kolm naisfiguuri" justkui ennustaks seda muutust ette. Näeme töös küll lopsakate vormidega akte, kuid nende ilmeis on seesmist rahu ja õrna tundlikkust, taandunud meelelisust. 

"Kolm naisfiguuri" (1932)

Vernis mou/ 12,5x9 cm, raamitud
​All: Vernis mou 1932, E. Wiiralt
Hind: 2100 EUR
​

Neegri pea
1933. aastal naasis Eduard Wiiralt taas puugravüüri juurde, mille viljelemisel oli ta loomingus olnud kuus aastat pausi. See oli ka aasta, mil sellek hetkeks nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud kunstnik leidis endale sihikindla toetaja kunstikoguja Alfred Rõude (tollal Veitman) näol, kes Wiiralti teoseid Eestis tutvustama ja müüma asus. Taoline tugi kodumaalt andis kunstnikule vajaliku stabiilse sissetuleku, suurema loomingulise vabaduse ning innustas teda aktiivselt edasi töötama. Pariisi tänavail kohatud eksootilised tumedanahalised karakterid inspireerisid kunstnikku neid kujutama. Suure tõenäosusega leidis ta käesolevaks teoseks modelli enda ühest lemmikbaaridest. Wiiraltit kõnetas portreteeritava eksootiline välimus ning nii valmis kaunite vormidega portree, mis tänapäevalgi värskena mõjub.

"Neegri pea" (1933)

Puugravüür/ 21,5x16 cm, raamitud
All vasakul plaadil: WIIRALT All paremal plaadil: 1933.
​Hind: 1800 EUR

Puulõike sünd
Graafiline leht "Puulõike sünd" on kunstnikul valminud Pariisi-perioodil. Pärast 1927. aastal tekkinud vaheaega pöördus Wiiralt 1933. aastal taas puugravüüri juurde, mis varasemaga võrreldes oli nüüd ka märksa looduslähedasema temaatikaga. "Puulõike sünd" oli loodud spetsiaalselt 1937. aastal Helsingis toimunud kunstniku personaalnäituse kataloogi illustreerimiseks, kuigi "iiralt oli seda eksponeerinud ka juba aasta varem Tartus. Wiiralti monograafias (koostanud Mai Levin, 1998) on kirjutatud: "Töö on väga originaalne, raske on elavamalt näitlikustada vahet puulõike ja puugravüüri vahel. Üks lehel kujutatud putodest teeb tõmmist puutüvesse lõigatud madonnapildist, teine graveerib samas olevasse kändu lapse pead. Asjakohased detailid on ka rähn puu küljes ning värvirull kunstniku signatuuriga." 

​"Puulõike sünd" (1936)

Puulõige / 11x15 cm, raamitud
​Signeeritud
Hind: 2000 EUR​

​
Gustave Planche portree

Andre` Therive`i kirjutatud albumile „Kriitikud ja esseistid“ graveeris Wiiralt 2 portreed, millest üks on Jean-Baptiste-Gustave Planche`i portree Pierre Jean David d`Angers`i (1788-1856) reljeefmedaljoni järgi. 
Ofort, paber (vasakul vesimärk MBM – s.t. RIVES-paber). 
​"Le musee` romantique" Critiques et essayistes

​"Gustave Planche" (1926)

Ofort / 17x12 cm, raamimata
​All vasakul, plaadil – E.VIIRALT GRAV.
Hind: 450 EUR
​

Natüürmort (III seisund)

Eduard Wiiralti hilisest loomingust teame üpris vähe. Käesolev pehmes metsotinto tehnikas töö valgustab meile seda perioodi sootuks uue nurga alt. Niivõrd süüvinud ning meelekindlat natüürmorti me rohkem Wiiralti loomingus ei kohta. Endise vilumusega näitab kunstnik siin oma filigraansust nüansside ja detailide tabamisel, kuid sama osav on ta ka puhtmaaliliste väärtuste edasiandmisel: valgus-vari, peegeldused klaasil jne. Pearõhu on võitnud aga lihtsad aialilled, mis vastanduvad nõnda kõigi ülejäänud rekvisiitide eksootilisele hõngule.

"Natüürmort" (1950, III seisund)

Metsotinto / 15x8,5 cm, raamitud
​Ülal paremal plaadil: WIIRALT 1950
Müüdud

​Elulugu
​
​Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. 

Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 1922–1923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Ta suri 55-aastasena ning maeti Père-Lachaise'i kalmistule Pariisis. 

Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast tööd: "Põrgu" (1930–1932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito), realistlikumad: "Neegripead" (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür), "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk). Sõjapäevadel sündisid "Eesti neiu" (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), "Monika" (1942, metsotinto) ja teised tööd. 

Wiiralt on esinenud näitustel Helsingis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marseille's (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936), Krakówis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos, Bostonis, Baltimore'is ja New Yorgis (1936), Strasbourg'is (1932, 1939), Amsterdamis (1935, 1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antwerpenis (1939) jne.

Kunstniku 100. sünniaastapäevaks valmis Mai Levini abil album "Eduard Wiiralt", milles on põhjalik monograafia, ulatuslik valik reproduktsioone ning kokkuvõte prantsuse, inglise, saksa ja vene keeles.