Aino Bachi loomingu üheks kõrgajaks peetakse 1930ndate lõpuaastaid. Sellesse perioodi jääb ka 1937. aastal koos abikaasa Karl Liimandiga ette võetud õpireis Pariisi, kus Tartus õpitu prantsuspärane suunitlus sai veelgi tugevama kinnituse ja vormis kogu tema edasist loomingut. 1930ndate lõpu kõrval nimetatakse tema teiseks hiilgeajaks 1950ndate teist poolt. Mitmes lehes tuli nüüd välja Bachi oskus edasi anda õrnust ning pehmust. Selle perioodi üks tuntumaid töid oli akvatinta- ja kuivnõeltehnikas “Akt”, mille maaliline mõju oli võrreldav meistri 1930. aastate akvatintadega. Sõjajärgses karmis vaimses õhkkonnas oli Bach esimesi kunstnikke, kes selle igihalja teema poole taas julges pöörduda. Töölisnaiste, magava lapse ja paljude illustratsioonide kõrval valmis 1958 krestomaatiline akvatinta, selgvaates "Akt". Boris Bernstein käsitles Aino Bachi loomingut "poeetilise utoopia" võtmes. Just aktijoonistamisele, kunstniku ja modelli suhtele ehitas Mark Soosaar 1978 üles oma portreefilmi Aino Bachist. |
"Akt" 15/25 (1958)Akvatinta / 26x23 cm
2600 EUR |
Mustlaskeelsele bibliofiilsele raamatule "Romenge paramiši", millesse Paul Ariste oli koondanud kolm mustlaste muinasjuttu (tõlkelisaga), tegi A. Bach akvatintas peale illustratsioonide ka frontispissi, kaanevinjeti (koos variandiga) ja klišeetrükis lõppvinjeti. Muinasjutt "Poiss ja kuningatütar" jutustab loo sellest, kuidas karjane saab kuningatütre naiseks tänu kavalusele ja kuldsetele põrsastele. Illustratsioonide poeetilisus võimendab muinasjuttudesse kätketud poeesiat. Originaalillustratsioonidega bibliofiilne raamat (tiraaž 45) oli oma aja ilusamaid.
|